Lihtsalt inimene ei pruugi muutuval planeedil ellu jääda. Et jõulisi muutusi vältida, tuleks elukaarte asemel hakata mõtlema eluringlustes ja põhiliseks pidama planeedi mõõtkava.

---

Inspiratsioon

Avatünni tekst on inspireeritud koomik George Carlini mõttekäigust:

Laiem raamistik

Carlin on oma etteastes teadlikult provokatiivne ja liialdav, et tema jutu põhiline iva selgemini välja tuleks: ei tohiks segi ajada inimese huvisid ja planeedi “huvisid”. Seega: kuigi planeeti ei “huvita”, mitu liiki tema peal välja sureb, siis inimest peaks see küll huvitama, sest sellest sõltub otseselt meie kui liigi heaolu ja säilimine.

Mis puutub kliima soojenemisse, siis õigupoolest on see vaid üks probleemipusa mitme seas, millest kõigiga tuleks tegelda üheaegselt:

• inimtekkeline kliima soojenemine,
• ökosüsteemide hävinemine,
• sotsiaalse ebavõrdsuse püsimine ja kasv.

Kui energiakestlikkuse küsimust lahendada eraldi, siis võime jälle jõuda poolikute lahendusteni. Näiteks on üldjoontes väga sümpaatne Eesti Taastuvenergia Koja ettepanek viia Eesti energia- ja soojatootmine aastaks 2030 täielikult üle taastuvenergiale, kuid selle ettepaneku üks suuremaid miinuseid on biomassi (ehk puidu) suur osakaal (22% energia ja 55% soojuse tootmisel). See tooks kaasa olulise kahju kohalikele ökosüsteemidele.

Mis puutub sotsiaalsesse ebavõrdsusse, siis on rusikareegel, et jõukamate ja nn arenenumate maade süsinikujalajälg on kordades suurem vaesematest. Nii et kui praegune jalajälg külmutada, siis see tooks kaasa ohu, et vaesemad jäävadki vaesemateks ja vähearenenumateks. Üks oluline planeedi jalajälje kasvu allikas ongi endiste arengumaade (nt Hiina ja India) jõukuse kasv. Üks oluline küsimus on, kuidas saaks see kasv toimuda jalajälge mitte suurendades.

Eesti tasandi näide on PÕXIT-ist ehk põlevkivil põhinevast energiatootmisest loobumisest. Selle puhul väidetakse, et see kaotaks Ida-Virumaalt palju töökohti, mis süvendaks sotsiaalset ebavõrdsust erinevate regioonide vahel.

Oluline olekski jõuda laiema raamistikuni, kus kõiki kolme probleemipundart oleks võimalik käsitleda ühistel alustel. Käesoleva näituse jaoks tehtud uurimustes oleme püsinud ühe – kliima soojenemise – puntra raames, viies siin kõik arvutused kilovattidelt ja eurodelt CO2e-põhisteks. Juba see võimaldab märgata olulisi kitsaskohti senistes lähenemistes. Kuid see ei aita meid edasi, kui soovime ühtlasi arvesse võtta otsuste / tegude mõju ökosüsteemidele ja sotsiaalsele ebavõrdsusele.

Üks lähenemine, mis üritab ökosüsteemide toimimist tuua samadele alustele majandusega, on nn ökosüsteemiteenuste arvepidamine. See lähtub mõttest, et loodus on omaette “kapital”, mille “hüvesid” me pidevalt tarbime, ilma et seda tingimata tähele paneksime. Selle lähenemise positiivne külg on, et see võimaldab tuua ühte raamistikku kokku puhtmajanduslikud ja ökosüsteeme mõjutavad otsused, nii et “kasum” moodustub nende kahe süsteemi koosmõjust. Selle lähenemise negatiivne külg on, et see annaks justkui mõista, et kõike saab rahas mõõta. Samuti jäävad siin kõrvaliseks küsimused mõjust süsinikujalajäljele ja sotsiaalsele ebavõrdsusele. Nii püsib endiselt vajadus laiema raamistiku järele, milles kõik kolm “vaala” on ühtmoodi arvesse võetud. See oleks raamistik, mille puhul näeme, et sellel võiks edaspidi põhineda kõik olulisemad kohalikku poliitikat mõjutavad otsused.