Seekordne Eesti Arhitektide Liidu kuraatornäitus tegeles kliima soojenemise problemaatikaga ruumi vaatevinklist. Miks on eestlase keskmine jalajälg kolm korda suurem kui lätlasel ja rootslasel ning kogu maailmas esikümnes? Mida Eestis praegu tehakse, et jalajälge vähendada ja kas sellest piisab? Mida sellele lisaks või selle asemel tuleks teha, et meie jalajälg ka päriselt vähenema hakkaks? Need on vaid mõned küsimused, mille näitus tõstatas ja millele ka jõudumööda vastas.

Näituse läbivaks mõõtühikuks oli 1 tonn CO₂e (ehk CO₂-ekvivalenti). Kui ühes kütusetünnis oleks 357 liitrit bensiini, siis vallanduks selle ärapõletamisest atmosfääri 1 tonn CO₂e. Sellist tünni esindas näitusesaalis 200-liitrine kütusemahuti (mõõtkava on niisiis 1:1,8). Tünnide koguarv (80) esindas keskmise 120 m² eramu elukaare jooksul tekkivat CO₂e-heitmete kogust.

Näitust tunnustati Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga näituse kategoorias (au läks jagamisele Ingrid Ruudi kureeritud näitusega “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile). Samuti märgiti näitus ära Selge sõnumi auhindade jagamisel kategoorias “Parim selge sõnumiga tarbetekst koos tarbepildiga”.

Kuraatorid: Eik Hermann, Mihkel Tüür, Rene Valner.
Kaastööd: Ott Kadarik, Raul Kalvo, Ralf Lõoke, Erkki Seinre.
Kujundus: Uku-Kristjan Küttis, Jaan Sarapuu (AKU).
Täname: Endrik Arumägi, Paul Klõšeiko, Raimo Simson, Martin Thalfeldt (Taltechi liginullenergiahoonete uurimisrühm), Kalle Kuusk (Kredex), Kiel Moe, Ravi Srinivasan, Margus Tali (Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium), Siim Tali, Ingrid Kormašov (Eesti Arhitektide Liit).

Näitust toetasid Kultuurkapital, AS Bauroc, AS Floorin. Näituse ettevalmistööde käigus saime kasutada OneClickLCA tarkvara. Abiks olid ka Pärnu linnavalitsus, Hiiumaa vallavalitsus ning ka EALi liikmed Karin Bachmann, Angeelika Pärn, Kaire Nõmm ja Leles Luhse.